Eesti riigi sündimise lugu

Õnnelikud on rahvad, kellel on ajaloos avanenud võimalus teostada oma enesemääramise õigus, see tähendab luua oma riik. Eestlastel see õnnestus, kui 24. veebruaril 1918. aastal Eesti Päästekomitee „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ kuulutas Eesti iseseisvaks vabariigiks.

Ent riiki ei teki üleöö. Ning iseseisvusmanifest – olles tähtsaim riiki rajav dokument – on siiski vaid sünniakti vormistus. Rahvuslikust autonoomiast või iseseisvusest julgeti mõtlema hakata tasapisi.  

Veebruarirevolutsioonijärgsel Venemaal oli Eesti rahvas üha aktiivsemalt hakanud nõudma oma ajaloolise asuala halduslikku ühendamist, mis 12. aprillil 1917 Eestimaa kubermangu ning Liivimaa kubermangu põhjaosa ühendamisega ka teoks sai ning sellega oli üldjoontes sündinud meile igituttav Eesti kontuur.

14. juulil 1917 tuli kokku demokraatlikult valitud Ajutine Maanõukogu (Maapäev), mis tollase Vene impeeriumi üha süvenevalt ebakindlates oludes kuulutas end 28. novembril 1917 kõrgeimaks võimuks Eestis. Seda tähtpäeva on vahel lausa omariikluse sünnipäevaks hinnatud.

19. veebruaril 1918 moodustas Maanõukogu vanematekogu Eestimaa Päästekomitee, kelle kätte anti kõik riiklik võim Eestis kuni normaalsete olude loomiseni. Oli ju siis käimasolevas ilmasõjas punavägi Eestist lahkumas ning sakslased peale tungimas. Päästekomitee algatusel koostati Eesti iseseisvusmanifest, mis 23. veebruaril 1918 Pärnus avalikult ette loeti.

Teame, et juba järgmisel päeval jõudsid Tallinna Saksa väed ning alles koos Esimese maailmasõja lõpuga vabanes Eesti keiserliku Saksamaa okupatsioonist ning 11. novembril 1918. aastal tuli kokku Eesti Vabariigi ajutine valitsus. Samal päeval asutati Kaitseliit, käivitati ministeeriumid. Loodi kaitsevägi, ilmusid esimesed Eesti postmargid jne. Riik hakkas toimima. Kuid juba 28. novembril 1918 algas lahinguga Narva juures Eesti Vabadussõda.

Vabadussõja pöördelised lahingud, kus peatati vaenlase edasitung ning asuti vastupealetungile, peeti kogu rinde ulatuses jaanuari alguses 1919, ja asuti seejärel maa vabastamisele.

Jüripäeval 1919 tuli kokku Asutav Kogu – see on meie parlamendi, Riigikogu sünnipäev. 23. juunil 1919 võeti Vabadussõja otsustav võit Võnnu all.

Oktoobris võeti vastu ajalooline maaseadus, Tartus alustas 1. oktoobril 1919 tegevust kunstikool Pallas ning 1. detsembril avas uksed eestikeelne Tartu Ülikool.

Vabadussõja lõplik relvarahu jõustus 3. jaanuaril 1920 ning 2. veebruaril kirjutati alla Tartu rahuleping, mille järel sai Eesti Vabariik rahvusvahelise kogukonna de jure tunnustuse. Eesti Vabariik oli jõudnud täieõigusliku riigina maailma riikide perre.

Kõigist ülal nimetatud sündmustest (ning arvukatest muudest tähtpäevadest) – alates Eesti ala ühendamisest kuni Tartu rahuni – möödub ajavahemikus aprillist 2017 kuni veebruarini 2020 täpselt 100 aastat. 
Kõiki neid juubeleid – eeskätt Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva 24. veebruaril 2018 – on Eesti riik ja rahvas valmis meeles pidama.
Et ühiselt ja kindlalt vaadata tulevikku.

 

Manifest kõigile Eestimaa rahwastele 24.02.1918

Eesti rahwas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseiswuse järele. Põlwest põlwe on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja wõõrast rahwaste wägiwallawalitsusest, weel kord Eestis aeg tuleb, mil "kõik piirud kahel otsal lausa lööwad lõkendama" ja et „kord Kalew koju jõuab oma lastel õnne tooma.”
Nüüd on see aeg käes.

Ennekuulmata rahwaste heitlus on Wene tsaaririigi pehastanud alustoed põhjani purustanud. Üle Sarmatia lagendiku laiutab end hävitaw korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahwaid, kes endise Wene riigi piirides asuwad. Lääne poolt lähenewad Saksamaa wõidukad wäed, et Wenemaa pärandusest omale osa nõuda ja kõige pealt just Balti mere rannamaid oma alla wõtta.

Sel saatuslikul tunnil on Eesti Maapäew kui maa ja rahwa seaduslik esitaja ühemeelsele otsusele jõudes rahwawolituse alusel seiswate Eesti politiliste parteidega ja organisatsionidega, toetades rahwaste enesemääramise õiguse peale, tarwilikuks tunnistanud, Eesti maa ja rahwa saatuse määramiseks järgmisi otsustawaid samme astuda:

Eestimaa tema ajaloolistes ja etnografilistes piirides kuulutatakse tänasest peale iseseiswaks demokratliseks wabariigiks.

Iseseiswa Eesti wabariigi piiridesse kuuluvad: Harjumaa, Läänemaa, Järwamaa, Wirumaa ühes Narwa linna ja tema ümbruskonnaga, Tartumaa, Wõrumaa, Wiljandimaa ja Pärnumaa ühes Lääne mere saartega - Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus Eesti rahwas suures enamuses põliselt asumas. Wabariigi piiride lõplik kindlaksmääramine Lätimaa ja Wene riigi piiriäärsetes maakohtades sünnib rahvahääletamise teel, kui praegune ilmasõda lõppenud.

Eeltähendatud maakohtades on ainsamaks kõrgemaks ja korraldawaks wõimuks Eesti Maapäewa poolt loodud rahwawõim Eestimaa Päästmise Komitee näol.

Kõigi naabririikide ja rahwaste wastu tahab Eesti wabariik täielikku politilist erapooletust pidada, ja loodab ühtlasi kindlasti, et tema erapooletus nende poolt niisama ka täieliku erapooletusega wastatakse.

Eesti sõjawägi wähendatakse selle määrani, mis sisemise korra alalhoidmiseks tarwilik. Eesti sõjamehed, kes Wene wägedes teenivad, kutsutakse koju ja demobiliseritakse.

Kuni Eesti Asutaw Kogu, kes üleüldise, otsekohese, salajase ja proportsionalse hääletamise põhjal kokku astub, maa walitsemise korra lõplikult kindlaks määrab, jääb kõik walitsemise ja seaduseandmise wõim Eesti Maapäewa ja selle poolt loodud Eesti Ajutise Walitsuse kätte, kes oma tegewuses järgmiste juhtmõtete järele peab käima:

1. Kõik Eesti wabariigi kodanikud, usu, rahwuse ja politilise ilmawaate peale waatamata, leiavad ühtlast kaitset wabariigi seaduste ja kohtute ees.

2. Wabariigi piirides elawatele rahwuslistele wähemustele, wenelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahwuskulturilised autonomia õigused.

3. Kõik kodanikuwabadused, sõna-, trüki-, usu-, koosolekute-, ühisuste-, liitude- ja streikidewabadused, niisama isiku ja kodukolde puutumatus peawad kogu Eesti riigi piirides wääramata maksma seaduste alusel, mida walitsus wiibimata peab wälja töötama.

4. Ajutisele Walitsusele tehtakse ülesandeks wiibimata kohtuasutusi sisse seada kodanikkude julgeoleku kaitseks. Kõik politilised wangid tulewad otsekohe wabastada.

5. Linna-, maakonna- ja wallaomavalitsuse asutused kutsutakse wiibimata oma wägiwaldselt katkestatud tööd jatkama.

6. Omawalitsuse all seisew rahwamiilits tuleb awaliku korra alalhoidmiseks otsekohe elusse kutsuda, niisama ka kodanikkude enesekaitse organisatsionid linnades ja maal.

7. Ajutisele Walitsusele tehtakse ülesandeks wiibimata seaduse-eelnõu wälja töötada maaküsimuse, töölisteküsimuse, toitlusasjanduse ja rahaasjanduse küsimuste lahendamiseks laialistel demokratlistel alustel.
Eesti ! Sa seisad lootusrikka tulewiku läwel, kus sa wabalt ja iseseiswalt oma saatust wõid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus walitseks, et olla wääriliseks liikmeks kulturarahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esiwanemate higi ja weri, mis selle maa eest walatud, nõuab seda, meie järeltulewad põlwed kohustavad meid selleks.

Su üle Jumal walwaku
Ja wõtku rohkest õnnista
Mis iial ette wõtad sa,
Mu kallis isamaa!

Elagu iseseisew demokratiline Eesti wabariik!

Elagu rahwaste rahu!

Tallinnas, 24. weebr. 1918.
Eesti Maapäewa Wanemate Nõukogu.

Viide: https://www.riigiteataja.ee/failid/manifest.html